Eesti rahvas tõuseb viimaks Reformierakonna valitsuse vastu üles ja peaminister Rõivasel tuleb Tallinnast põgeneda.
Ta tõmbab selga juba aastaid varuks hoitud naisteriided, paneb pähe paruka, meigib end, värvib huuli ja laseb siis Stenbocki majast jalga.
Vabaduse väljakule jõudnud, tahab ta proovida, ega teda ära tunta.
Ta ligineb ühele vanaeidele ja küsib:
„Kuule, memm, kas sa tunned mind?”
„Muidugi tunnen. Sa oled ju Taavi Rõivas!”
„Kuidas sa mu ära tundsid?”
„Kuidas sind mitte tunda, Taavi? Ma olen ju Jürgen Ligi!”
