Naine oli juba pikemat aega semminud arstiga ja eks jäigi “käima peale.”
Mure suur – mis nüüd saab, mis külarahvas arvab?!
Kui üheksa kuud möödas ja sünnituse aeg oli kätte jõudmas, tuli sellesama arsti juurde üks eesnäärme murega preester.
“Nüüd on nii – räägin preestrile, et ime on sündinud ja tal sündis laps!” teatas arst naisele.
“Kas ta ikka jääb uskuma…!?” kahtles naine.
“Proovida tasub…”
Laps sündis, arst opereeris preestrit ja kui mee särkas, teatas talle:
“Püha Isa, te ei usu seda, mis ma teile nüüd ütlen….Ime on sündinud – teil sündis poeg!”
“Aga see on ju võimatu?!?”
“Näete, ma opereerisin teid ja siin on laps!”
Läkski preester “oma pojaga” minema.
Kui poiss oli 15 aastat vanaks saanud, otsustas preester, et on aeg poisile tõtt rääkida.
“Tead, poja, mina ei olegi sinu isa…”
“Kuidas ei ole?! Mida see tähendab!?” oli poiss šokis.
“Mina olen sinu ema, peapiiskop on sinu isa…”
