Mees elas üle laevakatastroofi ja sattus inimtühjale saarele.
Mõned nädalad hiljem uppus veel üks laev sealsamas ning mees nägi kalda poole ujumas üht naisterahvast.
Tema suurimaks imestuseks ja rõõmuks oli kaldale jõudnud naine Cindy Crawford!
Nad veetsid mõnusalt koos päevi seal kahekesi, süües laine poolt kaldale uhutud provianti ja tehes seda…Ühel päeval küsis mees: “Cindy, kas sa paneksid selga minu särgi?”
“Miks mitte!” oli Crawford nõus, et väike vaheldus või nii…
“Ja minu püksid…?”
Tehtud.
“Ja pähe minu nokamütsi…?”
Sai ka see pähe pandud.
“Tohib ma joonistan sulle söega vuntsid ja värvin lõuale habeme?”
Cindy küll imestas selle palve peale, aga jäi siiski nõusse.
“Ja nüüd palun mine jaluta merekallast pidi eemale, pööra ümber ja tule mulle vastu!”
Kõndisidki siis teineteise suunas mööda merekallast.
Kui nad olid kohakuti jõudnud, hüüatas mees: “Kutt, sa ei kujuta iial ette, keda ma siin saarel kepin!!!!”
