Beduiinil on ilge kihu selle vanainimeste asja järele. Kaamel on ka olemas, aga kaamel on kuidagi tõrksas meeleolus. Beduiin proovib nii ja proovib naa. Küll ajab kaameli liivakuhja juurde, ronib siis liivakuhja otsa, aga kaamel raisk läheb eest ära. Küll surub kaameli põlvili, aga kuniks tagaotsa juurde jõuab, seniks on kaamel jälle jalul.
Et kogu see rähklemine toimub ookeani rannikul, siis saabub ootamatu lahendus laevahuku näol. Nimelt läheb ranniku ligidal põhja mingi luksusjaht ja ainuke pääsenu on üks noor naine, kes valjul häälel appi hüüab. Märganud beduiini kaameliga, lubab naine kõike teha, peaasi, et ta vaid pääseks.
Beduiin viskab köie ja sikutab naise rannale. Kui naine on pisut hinge tõmmanud, siis tunneb tänuliku inimesena huvi, et mida ta beduiini heaks teha saaks.
Beduiin viskab talle kaameli rakmed: «Säh, aita kaamelit hoida!»