Ateist läks metsa seenele. Ühtäkki kuuleb, et keegi ähib ja puhib selja taga. Vaatas seljataha ja nägi suurt karu lähenemas. Ateist pani punuma. Jookseb ja jookseb aga karu jookseb kiiremini ning muudkui läheneb. Lõpuks ateist komistab puujuurele ja kukub. Karu jääb tema kohale seisma, tõuseb tagakäppadele, ajab lõuad laiali ja mõirgab.
„Oh mu jumal“, karjatab ateist surmahirmus, „ei, ei!“
Käib üks sähvatus ja kõik tardub paigale. Karu, puulehed, tuul, jms. Täielik tardumus.
„Noormees“, kuuleb ateist häält mis tuleks nagu tõrrepõhjast. „Sa pole aastaid minusse uskunud aga nüüd, kui su elu on hädaohus, kutsud sa mind appi. Miks peaksin ma sind aitama?“
Ateist mõtleb natuke ja vastab; „Sul on õigus. Kui sa oled Jumal siis oleks äärmiselt küüniline minu poolt muuta oma põhimõtteid nüüd ja hakata kristlaseks. Kuid kas on võimalik, et sa muudad karu kristlaseks?“
Nüüd on Jumala kord mõtiskleda. „Tehtud“, ütleb ta lõpuks, tardumus kaob ja kõik ümberringi hakkab jälle liikuma.
Karu paneb oma esikäpad palveks kokku, kummardab aupaklikult ja ütleb; „Armas jumal kes sa oled taevas. Ma tänan sind selle toidu eest mis sa mulle oled saatnud!“
