Kristiina oli abiõpetaja algkoolis.
Ühel päeval märkab ta, et üks tüdruk seisab väljakujoonte taga üksi, samal ajal kui teised platsil mängivad.
Ta läheneb tüdrukule ja küsib, kas temaga on kõik korras.
Tüdruk vastab, et on küll.
Mõni aeg hiljem näeb Kristiina, et tüdruk seisab ikka sama koha peal ja pakub talle, et nad võiksid sõbrad olla.
Tüdruk nõustub.
Nähes, et tüdrukule see meeldib ja ta teeb psühholoogilises mõttes progressi, küsib Kristiina, miks tüdruk siin siis üksi seisab.
Tüdruk vastab: “Ma olen ju väravavaht!!!”
