18-aastane tüdruk tuleb koju ja teatab vanematele shokeeriva uudise – ta tegi rasedustesti ja selgus, et ootab nüüd last! Emal hakkasid silmist pisarad lendama nagu purskkaevust, aina nutab. Isalgi kulm kortsus ja mõru nägu peas, küsib, et kes too siga siis oli ka, kes tüdrukule noores eas sellise häda kaela tõi. Tüdruk võtab telefoni ja helistab.
Natukese aja pärast peatub maja ees tuttuus Ferrari, millest astub välja soliidne keskealine härrasmees. Koputab uksele, pühib jalad puhtaks, astub elutuppa ja teatab: “Teie tütar rääkis mulle oma probleemist. Asi on selles, et ma ei saa temaga abielluda, kuna mul endal on pere. Aga ma olen aumees ja asja niimoodi ma ka kohe kindlasti ei jäta. Ühesõnaga, plaan on selline, et kui sünnib tütar, pärandan ma talle kakskümmend miljonit, kaks poodi, villa rannal ja ühe maja linnaservas. Kui aga peaks tulema poiss, siis saab ta nelikümmend miljonit ja paar vabrikut. Kui kaksikud, siis saavad mõlemad ühe vabriku ja kakskümmend miljonit näkku.
Aga kui on nurisünnitus – vaat, siis ma küll ei tea, mis teha.”
Isa käsi langeb mehe õlale ja sõbralikult otsa vaadates ütleb ta: “Siis paned sa teda uuesti.”
